Lugesin hiljuti raamatut “Unetute põlvkond” ja olin alles selle alguses, kui juba soovitasin kõigil seda lugeda. Uni on oluline! Täna olen raamatuga jõudnud lõpuni ja soovitan jätkuvalt. Jagan veidi mõtteid selle raamatu ja une teemadel ning ei saa kuidagi mööda ka praegu aktuaalsest koolipäeva algusaja muutmise teemadest.

Une olulisusest

Mäletan esimest arenguvestlust lapsevanemana koolis. Õpetaja rõhutas, et laps peaks palju varem magama minema ja hiljem tõusma, sest elab ju nii lähedal koolile. Tema arvutuse järgi oleks võinud see laps magada 12 tundi (kell 19-7), mis oli meie silmis täiesti õudne. Nimelt, kui ma panin lapse voodisse kell 20, läks tal uinumiseks kolm tundi – kui ma saatsin ta voodisse kell 22, uinus ta peaaegu kohe.

Minu silmis on uni üks olulisemaid asju, sest see on seotud nii meeleoluga depressioonini välja kui ka näiteks õnnetuste arvuga. Rääkimata söömisharjumustest ja ülekaalust, keskendumisraskustest, motivatsioonilangusest, immuunsuse nõrgenemisest.. Uni on seotud kõigega! Olen alati pidanud oluliseks jälgida, et laps ja ka mina ise saaksime piisavalt und.

Samal ajal pean oluliseks mitte kõike näha mustvalgena, vaid mõista, et näiteks teismeline on sellises arenguetapis, et ta ei saagi jääda vara magama ja seepärast liigub tema uni pigem öötundideni. Seega põhjendus, et koolipäeva hilisemaks lükkamine laseb noortel lihtsalt veel kauem öösel nutimaailmas istuda, ei päde tegelikult. Nutimaailm on ka murekoht, mis vajab reguleerimist (peamiselt lapsevanemate poolt minu silmis), aga see pole otseses seoses, vaid neid murekohti võiks lahendada paralleelselt. Ehk mitte lasta nutivahendeid magamistuppa, aga samal ajal mõista, et ka ilma selleta ei jää teismeline kell 22 magama. Seega me saame neid toetada hilisema koolipäeva algusega.

Koolipäeva hilisemast algusest

Ma olen nüüd juba mitu nädalat mõelnud erinevatele põhjustele, miks selle koolipäeva alguse muutuse vastu ollakse. Toon välja need, mida olen kõige sagedamini, et mitte öelda igapäevaselt, kuulnud. Kõige tähtsam on muidugi alati hoida südames ja meeles, et iga inimene on erinev ja nii ka iga laps, aga üldjuhul erandid kinnitavad reeglit ja ka siinkohal on individuaalne lähenemine suhtumise küsimus.

Koolipäeva lõpp nihkub liiga hiliseks.
Meil on Eestis nii palju näiteid, kus koolipäev on viidud tund hilisemaks, aga koolipäeva lõpp on jäänud samale kellaajale või isegi lõppenud varem. Võluvits seisneb selles, et me lihtsalt ei nihuta kellaaega, vaid ehitame koolipäeva ümber – sh pikkade tundide näol (ka nende kasulikkus on tõestatud, muide).

Vanemad ei jõua tööle. / Või tegelikult parim vabandus, mida olen kuulnud: “Vanaema ei jõua tagasi koju seebika ajaks.”
Olgu, nüüd tuleb see ära öelda – suurem osa (vana)vanematest, kes muudatuse vastu on, ei PEA viima lapsi kooli. Nad elavad koolile piisavalt lähedal, et laps saaks ise minna. Või on selleks korraldatud ühistransport. Samal ajal mõistan ka endasuguseid kanaemasid, kellele MEELDIB last kooli saata. Noh, neile ütleks ainult nii palju, et me igaüks teeme oma valikuid ise.

“Igas vanuses lapsed on võimekamad, kui meie arvame. Nad on loodud olema osavõtlikud, omandama uusi oskusi, lahendama probleeme või olema grupi oluline ja oma panust andev liige. Meil on lapsevanematena kalduvus liiga palju aidata, sest nii on lihtsam ja kiirem (ja hea tunne on, kui sind vajatakse). See aga ei lase laste paljudel oskustel arendada.”

raamatust “unetute põlvkond”

Ma tunnen, et nii oluline on mõista, et kool on õpilase jaoks. Ja kui teadus ütleb, et õpilane vajab hilisemat algust selleks, et paremini õppida, siis meie kohus on see tagada. On ka koole (küll vist mitte Eestis), kus tunnid algavad alles kell 10.

Koolibuss läheb ju ikka vara. / Koolibussi pole võimalik ümber korraldada. / Ja muu selline koolipidajast tingitud logistikaprobleem.
Olen nõus, et me ei saa unustada, et meil ikkagi suur osa õpilastest elab ja õpib ka maal, kus kõndimine kooli ei tule kõne alla. Siin on tegelikult lahenduseks ikkagi see, et koolibuss ei teeks tervele maakonnale ringi peale, vaid liiguks mitmed bussid erinevatest piirkondadest. Jah, kulukam, aga tulevikus tasub rohkem ära nende tervete ja õpihimuliste noorte pealt.
Muu hulgas arvan ma, et oli viga jätta koolipidajale õigus seda muutust siiski eirata. Jääb üle loota, et mitte kõik oma õigust siinkohal ei kasuta ja teevad häid, õpilaste heaolust lähtuvaid, otsuseid.

Segaseks jääb minu jaoks see, et kui vanemad on hilisema koolipäeva vastu, siis samal ajal nad ka tahavad rohkem kodutöid. Ehk kui kodutöid ei jäeta, siis justkui laps ei õpi midagi. Ma mõtlen sellele nii – mis tunne minul oleks, kui tulen töölt koju ja pean siis veel veidi tööd tegema, et homme kergem oleks, aga samas pean ka nt kell 5 ärkama ja osalema tööalasel koolitusel esimese asjana hommikul? Ei, aitäh, ma ei valiks seda elu mitte kunagi. Ei endale, ega vali ka oma lapsele.

“Lapsi, kel on käitumisprobleeme, aitab rohkem korralik ööuni kui visiit direktori kabinetti.”

raamatust “unetute põlvkond”

Lõpetuseks ma võtan mütsi maha kõikide koolide ees, kes on hilisema koolipäeva peale läinud ilma, et oleks jäänud riiklikke regulatsioone selleks ootama. Ma ei arva ka, et teaduslikult tõestatud otsused peaksid alati saama demokraatliku heakskiidu kõikide õpetajate ja lapsevanemate seas, vaid vajavadki julget otsust ja tugevat eestvedamist. Aitäh, teile! Ka lapsevanemana kasutasin enda õigust vahetada kooli ja valida lapsele mõistlikuma päevakavaga kool.

Raamatust “Unetute põlvkond”

Ma soovin, et saaksin igale lapsevanemale, koolijuhile ja õpetajale kinkida H. Turgeoni ja J. Wrighti kirjutatud raamatu “Unetute põlvkond”. Ma usun, et see aitaks mõista, mis nende õpilastega tegelikult toimub ja kuidas me päriselt neid toetada saame. Ja ka seda, kuidas me iseennast toetada saame.

“Teismelistel on tunne, et kõik tunnid ja trennid on tähtsad, sest neil on peal kohutav pinge ja kahjuks on see väga suures osas tulevikule keskendunud, nii et meie peame aitama mõista, et tähtsam on teha seda, mis neid huvitab, ning hoolitseda oma vaimse ja füüsilise tervise eest, mitte võita võitlust, milles kõik osalevad.”

Raamatust “UNETUTE PÕLVKOND”

Mida ma ise oma une heaks teen?
Olen sellest raamatust võtnud esialgu käsile kahe harjumuse loomise, mis mõlemad on seotud hommikuga. Püüan alustada päeva alati õues, olgu siis koeraga jalutamas või kassi ja raamatuga terrassil kohvi joomas ning püüan lükata internetti lülitumist võimalikult hiliseks. Enne loen, kirjutan, võtan värsket õhku ja alles siis vaatan, mis toimub selles teises maailmas.
Tunnen, et see on tõepoolest aidanud mul lihtsamini uinuda õhtuti, just nagu raamat lubab.

Samad reeglid kehtivad meie peres ka lapsele – magamistoas nutis ei passita enne und ja hommikul esimese asjana ei saa võtta voodi kõrvalt telefoni. Ja kui minu valikute tõttu (reis, külalised vms) on meie õhtu veninud pikale, siis mu laps saab järgmisel päeval koolist puhata. Ei teki need õpilüngad ühe üksiku päevaga, ausalt!

Mida ma ise veel teha saaks?
Järgmisena võtan ette selle, et ärkamine toimuks olenemata nädalapäevast suhteliselt samal ajal (tunnise kõikumisega), et organismi mitte segadusse ajada. Ikka kipub minema nii, et puhkuse ajal ja nädalavahetusel tahaks kaua magada ja pärast ärkamist pikalt lesida, aga ma näen, et see ei täida tegelikult eesmärki.

Kuidas teil selle unega lood on? Ja kes on seda mainitud raamatut lugenud – mis Sina sellest kaasa võtsid?