Siit see nüüd tuleb.

Ilmselt kõik, kes mind Instagramis jälgivad, teavad, et pildirakendusest on asi kaugel ja sisu põhjal võib mind julgelt nimetada pika-jutu-Margeks. Aastaid tagasi pidasin blogi, sest tundsin vajadust enda mõtted välja kirjutada. Siis aga ühel hetkel väikese lapse kõrvalt tundsin süümekaid, et regulaarsus kadus ära. Ikka on juhtunud, et üks või teine kirjutab mulle, et viimane aeg oleks taasalustada. Insta postitustesse ei mahu juba ammu jutud ära ja lisaks sisule kulub 1-4 kommentaari selleks, et kõik mõtted saaks kirja.

Nüüd olengi tagasi. Ca 10 aastat vanema ja targemana. Tean, et teen seda ennekõike iseenda pärast. Tean, et keegi, vähemalt üks, saab siit inspireeritud. Tean, et keegi, vähemalt üks, loeb seda meelelahutuseks ja keegi üks teeb seda võibolla lihtsalt minu paremaks mõistmiseks. Keegi teeb seda inimlikust uudishimust ja keegi teeb seda kindlasti ka laimamiseks, sest kuulge – me oleme ju ikkagi inimesed! Tean, et regulaarsust ei tule siin ilmselt ka nüüd, sest jah, laps on küll juba suur, aga elu on suurem kui see üks blogi siin!

Niisiis, võta tass oma lemmikjoogiga kõrvale ja hakkame aga pihta. On põhjust oodata mitmeid mõttearendusi juhtimisest, haridusest, lapsevanemlusest või siis lihtsalt tühjast-tähjast. On põhjust oodata kindlasti ka blogikülalisi, sest ma olen viimasel ajal oluliselt rohkem huvitunud teistest kui iseendast ja seetõttu tunnen vajadust hoopis teisi küsitleda ja nende mõtteid jagada. Kindlasti ka see ei tule kopeerides, vaid ikkagi oma mõtetega täiendades – kaasa ergutades või hoopis vastandudes. Usun, et inimesed teavad juba, et mul on oma arvamus, mida ma kasutada ei karda ja samas jään alati lõpuni ehtsaks.

EDU ON JULGETE POOLEL! Hakkame minema!

Tunnuspilt tehtud AI abiga.